Papagoide tervis ja esmaabi

 
Papagoide tervis ja esmaabi

Foto: Fotolia.com

Ka kõige hoolitsevamates kodudes võib lind haigestuda. Haigestumine võib juhtuda väga ootamatult ja pahatahti juhtub see ebasobival ajal. Võimalikke terviseprobleeme on võimatu ette näha, kuid teadmisi omades saab paljusid neist ennetada. Tervisemurede ennetamiseks kui ka terviseprobleemidega toime tulemiseks on abiks võimalikult laiad teadmised lindude anatoomiast ja nende pidamisega seonduvast. Mida rohkem on Teil teadmisi seda enam suudate oma sulelist aidata vajalikul momendil.

Esmaseks nõuandeks soovitan leida oma kodukohale lähim loomakliinik, kus tegeletakse lisaks loomadele papagoide ravimise ja teiste vajalike protseduuridega. Koostage enda jaoks meelespea kliinikute kontaktnumbritega, mis oleksid kiiresti leitavad, kui vajadus arstiabiks osutub vältimatuks. Lindude ainevahetus on väga kiire, kordades kiirem, kui imetajatel, seega, kui juhtub trauma, haigusseisund või mürgitus, siis probleem süveneb ülikiirelt ja sellises olukorras pädeva arsti otsimine kaotab olulise aja ja lind võib jääda esmaabita ning hukkuda. Samuti olukorras, kui Te ei tea, millise arsti juurde peab linnuga pöörduma, võite sattuda lindudele mitte spetsialiseerunud arsti juurde, kes küll osutab esmaabi, kuid raviprotsess võib osutuda ebapädevaks puudulike võimaluste tõttu. Seega vajalike arstiabi kontaktide olemasolu kriitilisel momendil hoiab Teie aega kokku ja tagab kindlama abi saamise tulemuse.

Teadaolevad kliinikud, kus osutatakse pädevat arstiabi papagoidele:
1. Eesti Maaülikooli Väikeloomakliinik. Kreutzwaldi 62 Tartu, mob. tel: 503 3878, tel: 731 3224
2. R-Kliinik. Nooruse 14 Tartu, mob. tel: 564 4755, tel: 738 1219
3. PetCity Lõunakeskuse Loomakliinik. Ringtee 73, mob. tel: 539 36397, tel: 738 8111
4. Veterinaardiagnostikakeskus Loomakliinik. Sipelga 2 Tallinn, mob. tel: 562 98590, tel: 673 3101
5. Tatari Loomakliinik. Tatari 3 Tallinn, tel: 646 7084
6. Loomade Kiirabi Kliinik. Mustamäe tee 44 Tallinn, mob. tel: 502 3191, tel: 667 1755

Lihtsamate protseduuridega tegelevad ka mitmed teised loomakliinikud, kuid raskemate haigusjuhtumite puhul soovitaksin kasutada raviteenust sellises kliinikus, kus töötavad lindude alal spetsialiseerunud arstid ning kus on olemas võimalused diagnostikaks. Laiema kliinikute nimekirja leiate siit

Õnnetus ei hüüa tulles, ütleb vanasõna. Sama seaduspärasus kehtib ka meie lemmikute haigusjuhtumite puhul. Mida enam oleme valmistunud teadmistega, seda efektiivsemalt suudame aega kaotamata tegutseda, et lindu aidata. Lindudel on loodusest kaasasündinud omadus varjata haiguseisundit. Haige lind looduses on kiskjatele lihtne saak, seega linnud püüavad maksimaalselt kaua sümptomeid varjata. Kui sümptomid ilmnevad silmnähtavaks, on olukord juba kaugele arenenud, ravi hädavajalik ja edasine prognoos sõltub väga paljudest asjaoludest. Pole harv juhus, kui ravi ei toimi ning vaatamata pingutustele lind sureb. Lindudel esineb väga palju erinevaid haiguseid ning ühtivaid sümptomeid, mistõttu ka kogenud arst ei pruugi alati õiget diagnoosi anda. Seda seetõttu, et Eestis on suhteliselt piiratud võimalused pädevaks lindude diagnostikaks. Paljudel juhtudel arst annab hinnangu ainult silma järgi. Vereproovide, röntgeni ja teiste protseduuride teostamine oleneb kliiniku võimalustest ja arsti otsusest. Siinkohal ei ütle ma midagi valesti, kui nimetan lindude ravimist „õnnemänguks“. "Õnnemäng" algab just sellest momendist, kui satute veterinaari vastuvõtule ja edasine tulemus sõltub suuresti, kui pädevat abi Teie linnule osutatakse. Tähtis on teada, et haige lind vajab lisaks ravile kodust erihoolt ja vastutus linnu tervenemisel ei lasu ainult loomaarstil. Kui lind elab üle raske haiguse, tähendab see seda, et ta vajab erihoolt terve oma ülejäänud elu!

Loetlen lindudel esinevad kriitilised seisundid, mille puhul on kiire vajadus arsti esmaabiks: koduloomade rünnak, hingamisraskused, põletused, muna väljutusraskused emastel lindudel, luumurrud, traumad, insult, põletikuline haigusseisund, mürgistus. Eelpoolnimetatud seisundite puhul on arstiabi vajadus vältimatu ja asendamatu. Oodata ja loota, et linnul läheb paremaks ei tohi! Kriitilised seisundid ägenevad minutite jooksul ja teadmatusest ootama jäädes võite kaotada oma lemmiku!


Viide
Hoolas ja tähelepanelik linnuomanik jälgib igapäevaselt oma lemmikut ja märkab vähimaidki muutuseid linnu käitumises. Kahjuks muutused linnu käitumises ja olekus võivad viidata mõnele haigusseisundile. Lindudel esineb põletikke, viirushaiguseid, bakteriaalseid infektsioone, seenhaiguseid, parasiite, suleprobleeme, luustiku haiguseid ja ülekaalu. Kui vanas eas mõned neist võivad olla loomulikud kroonilised haigused, siis noores ja keskeas teatud haigusseisundite avaldumine tekib enamasti linnupidamisel tehtud vigadest. Üheks sagedaseks põhjuseks on vähene liikumisvõimalus ja ebatervislik menüü, mis ei taga piisavalt aineid normaalseks ainevahetuseks. Selliselt nõrgeneb linnu immuunsüsteem, mis muudab organismi liialt vastuvõtlikuks erinevatele haigustekitajatele. Haigel linnul esinevad järgmised sümptomid: liigne unisus ja magamine pingsalt kahel jalal; suled on kestvalt puhevil, söögiisu vähenemine või kadumine; apaatsus; loidus; eritus ninast, silmadest või kloaagist; muutused linnu väljaheites; mustus sulgedel ja kloaagi ümbruses; jõnksuv saba ja hingamisraskused. Antud sümptomitest kõige tõsisem on hingamisraskus, mis võib viidata hallitusseenhaigusele. Pidage meeles, et hingamisraskusega patsient on alati kõige raskemas seisundis patsient. Hingamisraskusega linnule ei saa teha tavapärast toitmise protseduuri ega manustada rohtu suu kaudu ega panna teda sooja keskkonda, mida tavaliselt soovitatakse teha põletikuliste haigusjuhtumite raviprotseduuride puhul. Lämbumisoht on niivõrd suur, et hingamisraskusega lindu tuleb väga ettevaatlikult transportida pädeva arsti vastuvõtule. Hingamisraskusega lind vajab ülikiiret erakorralist esmaabi, milleks on hapnikukamber, mis täidab kopsud vajaliku hapnikuga. Hingamisraskusega linnul tekib tugev hapnikuvaegus, mille tagajärjel ei ole linnud võimelised seisma ja nad üldjuhul lamavad. Peale hingamise stabiliseerumist saab arst võtta ette vajalikud protseduurid, et selgitada välja haiguskolle ja määrata sobiv ravi. Esmased rohud võidakse sellisel puhul süstida. Nii ravikuuri ajal kui peale raviprotsessi peab linnuomanik käima regulaarselt iga poole aasta tagant linnuga kontrollis ja tegema vastavaid analüüse. Seeninfektsioonidel on krooniline iseloom ja need avalduvad teatud aja tagant uuesti, mis muudab iga kord raviprotsessi keerulisemaks, sest seenvormid kohanevad ravimitega. Kahjuks seenhaigusega linnud ei ela kaua ja erandi saavad luua vaid vähesed isendid, kes on saanud õiget ravi ja õiget haigusjärgset hoolitsust. Seenhaiguste puhul antibiootikumid võtavad ära vaid seenmasside poolt põhjustatud sekundaarsed sümptomid ehk infektsiooni sümptomid, kuid seent ennast need ei ravi. Seenhaiguste raviks toimivad ainult seenevastased ravimid, mis on üldjuhul väga kanged ning lisaks seenravile tekib vajadus juurde anda maksaravimit, sest liialt tugevad rohud ravivad küll haigust, kuid samaaegselt kahjustavad elutähtsaid organeid, millest esmane on maks, mis saab kannatada ühelt poolt seenhaiguse toksilisest levikust ning teiselt poolt kangetest ravimitest. Nii raske haigusjuhtumi puhul on organismi toetamine ülitähtis.

Põletikulised infektsioonid tekivad kahjulikest bakteritest, viirustest või mõne haige organi kahjustumisest. Põletikus lind on puhevil, ei söö, on loid, magab enamus ajast ning kui magamine leiab aset puuri põhjas, on olukord juba rohkem kui halb ja reageerima peab ülikiiresti. Haiged linnud on puhevil seetõttu, et sulgede abil nad püüavad hoida kehatemperatuuri ja haigusega võitlemiseks vajavad nad sooja. Sellepärast on esmaabiks vajalik luua võimalikult soe keskkond, et lind ei peaks liialt kulutama energiat endale sooja tekitamisega. Kiire arstiabi on vältimatu ja levinud põletikuvastaseks ravimiks manustatakse noka kaudu kindel kogus laiaspektrilist antibiootikumi. Oluline on ravikuur alati lõpuni teha, et vältida põletiku kordumist ravimata jäänud haiguse pärast. Vahel võib haigusseisund korduda enamasti valeravi tõttu, mis tähendab, et arst peab olukorra uuesti üle vaatama ja kaaluma teist ravi. Haige lind, kes ei söö, vajab lisaks ravile toitmist kindlatel kellaaegadel ja erihoolt, et haigusest taastuda. Rohud on vajalikud haigustekitajate poolt põhjustatud infektsioonide organismist eemaldamiseks. Lisaks on olulisel kohal immuunsüsteemi toetamine tervisliku menüü ja vastava hoolitsusega, et soodustada organismi taastumine. Ennetus on alati lihtsam kui ravimine. Paljusid haiguseid saab ennetada, luues võimalikult puhas keskkond linnu pidamiseks. Puhastage ja desinfiktseerige regulaarselt puuri, õrsi ja tarvikuid. Jälgige, et joogivesi oleks alati puhas ja vahetage vajadusel vett mitu korda päevas. Veefiltri kasutamine tuleb kasuks, sest korralik veefilter eemaldab joogiveest kahjulikud bakterid ja kahjulikud ained. Pakkuge toiduks alati vaid puhtaid segusid ja muid kasulikke värskeid toiduaineid. Tagage regulaarne liikumisvõimalus ja mitmekesine keskkond liikumiseks. Hoidke õhk puhtana, sest õhu kaudu levib väga suur hulk haigustekitajad. Õhu puhtana hoidmisel on abiks tuulutamine ja õhupuhastusaparaadid. Tuulutamisel vältige tõmbetuult, et lind ei saaks külma. Õhk peab tsirkuleerima ja ei tohiks olla umbne. Lindudel on väga tundlik hingamissüsteem ja sellepärast on puhas õhk väga oluline. Kaaluge regulaarselt lindu ja märkige üles tema kaalunumbrid, et jälgida kaalu kõikumist. Kaalu langemine võib viidata terviseprobleemile ja siinkohal on vajalik pidada nõu pädeva linnuarstiga.

Paljudes kodudes peetakse papagoisid koos teiste lemmikloomadega. Lemmikloomapidajad aga ei tea, kui ohtlikuks võib osutuda peres peetav lemmikloom papagoi jaoks. Imetajatel leidub süljes bakter nimega Pasteurella, mis on lindudele eluohtlik! Kasside puhul on ilmselge, et igasugune kontakt peab olema välistatud, sest kass on murdja ja õnnetus võib juhtuda kõige ootamatul hetkel. Ka siis kui olete korduvalt veendunud, et kass ei tunne huvi linnu vastu. Üks moment võib saada pöördumatuks, sest kassi poolt tekitatud ka kõige väiksem mikrokriim vallandab linnu vereringes sepsise ja lind hukkub vähem kui 24 tunni jooksul. Toonitan, et väga rumal on arvata, et midagi ei juhtu! Kasside puhul on tagajärjed kõige karmimad ja lind vajab erakorraliselt kiiret esmaabi. Veremürgitus süveneb ülikiiresti ja seisund halveneb tundidega ülikriitiliseks, mistõttu vaid spetsiaalne antibiootikumiravi võib päästa linnu elu. Tavaline laiaspektriline antibiootikum ei pruugi antud juhul toimida ja arst, kelle juurde selle murega satute, peab olema teadlik, et lindu on vigastanud lemmikloom. On olnud juhtumeid, kus helistades loomakliinikusse valvelauas soovitatakse jälgida lindu ja kui seisund muutub kehvemaks, siis tulla vastuvõttu. Kahjuks on see halb soovitus administraatori väheste teadmiste tõttu lindudest. Kui selline õnnetus juhtub peate minema otsejoones pädeva arsti juurde ja seetõttu eelnev kodutöö arsti leidmisel tuleb kasuks. Kui õnnetus juhtub öisel ajal, tuleb minna ööpäevaringsesse vastuvõttu.

Koerad samamoodi kujutavad ohtu, sest võivad ootamatult lindu pureda nagu kombeks mänguasju katki pureda. Ei tohi mitte kunagi olla kindel selles, et koer on õpetatud ega tee linnule liiga. Traumad, mis lõppevad linnu surmaga esineb koerte puremise tulemusel rohkem kui sageli. Ei tohi unustada, et papagoid on loomult väga uudishimulikud ja pealetükkivad ning võivad koera provotseerida. Loomade käitumine on väga ettearvamatu ja sellepärast ei tohi mitte kunagi jätta loomi ja linde järelvalveta! Kahju tõdeda, et ka järelvalve all juhtub õnnetusi. Koera poolt tekitatud trauma puhul, kui lind on elus, tuleb viivitamatult pöörduda pädeva arsti juurde. Koerte tekitatud traumad on üldjuhul raskekujulised vigastuste tõttu, millega võib kaasneda suur verekaotus. Veremürgituse oht on samasugune nagu kasside puhul, mille jaoks on vaja erirohtu. Kui kodus on mitu koera, on puremise oht suurem karjainstinkti tõttu. Praktikas on olnud juhtumeid, kus aastaid on lind elanud koos koertega rahumeelset elu aga ühel päeval kahjuks lõppes see kooselu puremissurmaga. Keegi ei tea, mis juhtus, kuid see lihtsalt juhtus. Koerad on väga hoogsad ning arvestades linnu ja koera suuruse vahet, siis koerahammustus võib linnul tekitada sisemist verejooksu, mida kahjuks ise peatada ei ole võimalik ja ilmselgelt ei pruugi lindu päästa ka loomaarst.

Linnul ei tohi lubada koera suus urgitseda ega juua koera jooginõust, samuti süüa looma toidunõust. Sama põhimõte kehtib ükskõik, mis kodulooma puhul. Ka inimese sülg on lindudele ohtlik ja oma suust ei tohiks linde toita ega musitada samal põhjusel, et infektsiooni tekitav bakter, sattudes linnu seedetrakti kahjustab linnu immuunsüsteemi. Närilised on samuti ohtlikud lindudele. Tuhkrud eriti, sest nad on kiskjad ja linnus näevad vaid oma toidupala. Olen näinud praktikas, et inimesed teadmatusest hoiavad linde ja pisinärilisi ühes puuris, mis on täiesti lubamatu. Linnud puutuvad kokku päevast päeva näriliste süljega toitudes ühtedest ja samadest kaussidest ja lisaks sisaldab sellisel kujul linnu menüü ka näriliste väljaheiteid. Selline pidamine eirab täielikult lindudele vajalikud hügieeninõuded. Närilised kannavad tohutul hulgal baktereid, mis on lindudele kahjulikud, tekitades erinevaid infektsioone. Pidades sellisel kujul loomi ja linde koos, seatakse linnu tervis ja elu oma rumalusest ohtu. Imetajate bakteri sattumisel seedeorganitesse ei tapa küll lindu 24h jooksul nagu seda juhtub verre sattumisel, kuid sattumisel seedimisse jätab see jälje immuunsüsteemile. Lind muutub nõrgaks ning vastuvõtlikuks haigustekitajatele, sest organism kaotab vastupanuvõime nõrgenenud immuunsüsteemi tõttu. Sama põhimõte kehtib nii inimese kui ükskõik, millise lemmiklooma puhul, kui lind puutub kokku tema süljega. Ei ole soovitav paigutada linnupuuri näriliste puuri peale, sest linnud on leidlikud ja pealetükkivad ning hakkavad huvi tundma naaberasukate vastu, kellega nad kokku puutuma ei peaks. Leidke ruumi ja võimalusi paigutamiseks nii, et lindude kokkupuude teiste lemmikloomadega oleks minimaalne ning kui järelvalve puudub, siis täielikult välistatud.

Traumade oht lindude omavahelistes suhetes ei ole sugugi harv probleem. Sellepärast ei tohiks suuri ja väikeseid papagoiliike pidada ühes puuris. Ka vabapidamisel peab olema eriti tähelepanelik. Papagoid on territoriaalsed ja võimukad isendid. Kodustatud tingimustes sageli pannakse kokku elama liigid, kes looduses koos ei ela ega sobi kokku. Sellepärast sellise kirju koosseisu puhul tuleks läbi mõelda territooriumi jaotus, et see oleks ohutu kõikidele osapooltele. Mõned liigid võivad olla agressiivsemad kui teised ja agressiivsus võib mingil põhjusel avalduda periooditi ka muidu rahumeelsetel lindudel. Traumad, mis esinevad lindudevahelistes suhetes on jala-, silma-, nina-, pea-, noka- ja keeletraumad. Igasuguse trauma puhul, kaasneb verekaotus, mille puhul esmaabina tuleb esmajoones peatada verejooks. Seejärel hinnata trauma tõsidus ja suurte traumade puhul pöörduda erakorraliselt loomaarsti vastuvõtule. Väiksemate traumade puhul, kui verejooks on peatatud, saab anda esmaabi ka kodus. Desinfitseerimiseks on väga hea kontsentraat nimega F10SC, mis võiks olla igas majapidamises hädaolukorras olemas. See on universaalne, lindude raviks ja haavade desinfitseerimiseks mõeldud vahend, mis tuleb lahjendada lindudele ohutuks lahuseks: 500 ml vee kohta tuleb lahjendada 2 ml vahendit ja segada läbi enne kasutamist. Sobivaks segatud lahusega võib puhastada haavu. Vahendil on lisaks puhastamisele raviv toime, mis soodustab haavade kiiret paranemist. Kahjuks ole harv juhus, kui suurem lind tapab väiksema. Sellepärast erinevate liikide koospidamisel tuleb olla teadlik ohtudest ja olla eriti hoolas.

Majapidamises võib juhtuda erinevaid ootamatuid õnnetusi nii puuris kui väljaspool puuri. Ohtudeks majapidamises on aknad, peeglid, uksed, ventilaatorid, akvaariumid, elektrijuhtmed, wc, köögiseadmed, taimed, mis on lindudele mürgised, kodukeemia, majapidamismasinad, küttekehad, küünlad, õhuvärskendajad, kosmeetika, mürgimetallid ja toiduained, mis on lindudele toksilised. Suitsetajad on samuti ohtlikud lindude tervisele. Suures koguses suitsupilv tapab linnu, sest suitsuhais on niivõrd toksiline. Suitsetajad peavad teadma, et lindude kokkupuude suitsuga peab olema välistatud ja suitsetaja käed peavad olema korralikult pestud, kui katsutakse oma sulelist, sest toksiinid levivad ka läbi naha. Linnud on äärmiselt tundlikud ja nikotiin tekitab nahaärritust ja suleprobleeme. Kodustes tingimustes juhtuvad uppumissurmad wc-potis, akvaariumis ja kus iganes on sügav lahtine vesi anumas, kuhu lind satub sisse kukkuma. Väga ohtlik on lahtine tuli ja põletused tulises vees või köögiseadmetest. Põletustrauma puhul tuleb pöörduda arsti juurde, kes määrab sobivad vahendid tohterdamiseks. Traumade, mille puhul verejooks on peatatud ja linnu seisund stabiliseerunud, võib tohterdada edukalt desinfitseeriva vahendiga F10SC. Nahaärrituse leevenduseks aitab kummelivesi, mida võib pakkuda ka joogiks. Põletuse puhul ei tohi nahale kanda F10SC vahendit, sest sellel on liialt kuivatav toime ning põletuse puhul on vajalik niisutava toimega nahapõletikuvastane vahend, mille määrab arst. Šokiseisundi korral toimib rahustavalt toores Cayenne pipar või orgaaniline pulber, mida pakutakse väikeses koguses söögiks. Suuremate traumade ja mürgitusjuhtumite puhul on vaja erakorralist arstiabi! Ka puuris võivad juhtuda õnnetused katkiste mänguasjade detailide või võrede tõttu, samuti on ohuks lindudele puuri pandud mürgistest materjalidest mänguasjad. Kõik ebasobiv, mis ei ole mõeldud lindudele, ei tohiks kasutada lelude asemel. Näiteks ei sobi papagoi mänguasjadeks jõuluehted ega tundmatust metallist vidinad. Linnud närivad ja mürgiste detailiosakeste sattumine seedimisse tekitab väga tõsist mürgistust.

Luumurd on väga suur trauma. Lahtise luumurruga võib kaasneda verekaotus. Luumurruga lind tuleb transportida hoolikalt erakorralisse loomakliinikusse. Ise tohterdada ja luu kokku panna ei ole võimalik, seda peab tegema pädev loomaarst. Luu kasvab kokku kuni kaks kuud ja sellise traumaga lind vajab kogu selle aja jooksul erihoolt. Puur peab olema sätitud võimalikult mugavaks ja toit ning joogivesi võimalikult kättesaadavaks. Õhutemperatuur peab olema soe, et piiratud liikumisvõimega lind ei külmetaks. Hooldamise vältel võib tekkida vajadus linnu käsitsi toitmiseks, kui lind on liiga nõrk, et ise süüa. Kui söömata olev aeg on liiga pikk, võib kaasneda näljasurm. Sellepärast tuleb jälgida, et lind sööks. Kiire ainevahetus vajab toitumist, et paranemiseprotsess toimiks. Luumurdude puhul tehakse põletikuvastane antibiootikumide kuur ja lisaks antakse valuvaigistit esimestel päevadel, et lind saaks valuga toime tulla. Antibiootikumi antakse selleks, et vältida infektsiooni, kuid antibiootikumiraviga kaasneb vajalike ainete kadu organismist, mis tõttu tuleks jälgida, et lind toituks võimalikult toitainerikastest toiduainetest ja vajadusel tuleb anda juurde toidulisandit. Jalaluus on verevarustus kõige väiksem, seega jalaluumurru puhul on luu kokku kasvamine üsna hea prognoosiga. Amputeerimist üldjuhul ei ole vaja ette võtta. Amputeerimine on tõsine meditsiiniline sekkumine ja selle vajadus peab olema põhjendatud. Lisaks peab hindama linnu tervislikku seisundit narkoosi üle elamiseks. Tiiva- ja rinnaku luumurrud on palju tõsisem probleem ja prognoos ebakindel.

Raskekujulised mürgitused lõppevad enamasti surmaga. Iga papagoiomanik peab teadma, et väga paljud köögi- ja majapidamisseadmed ning kööginõud kuumutamisel eritavad mürgiseid gaase, mis on lõhnatud ja silmale nähtamatud, kuid lindudele surmavalt ohtlikud. Nendeks seadmeteks on mittenakkuva teflonit sisaldava pealispinnaga isepuhastuvad ahjud,  kööginõud, vahvli küpsetusmasinad, fritüürid, triikmasinad, küttekehad, juuksekoolutajad, föönid. Kõik seadmed, mis sisaldavad teflonpinda on lindude läheduses kasutamiseks ohtlikud. Kuna nendest erituvad gaasid on lõhnatud ja nähtamatud, siis eneseteadmata läbib suur hulk toksilisi gaase linnu hingamisteid, mis toovad kaasa piinarikka surma. Siinkohal aidata praktiliselt ei ole võimalik, sest teflonmürgid on niivõrd tugevad. Sama kehtib igasuguse kodukeemia kohta, mille mürgised aurud võivad tappa linnu. Väga paljud taimed on samuti lindudele mürgised. Veenduge, et kodus kasvavad taimed on lindudele ohutud. Internetis leiate ladinakeelseid nimekirju lindudele ohtlikest ja ohututest taimedest. Linnud on uudishimulikud ja võivad taimi närida ning seeläbi hukkuda, kui te ei märka õigel ajal abi osutada. Ärge lubage lindudel sonkida toalillede mullas! Seisnud muld sisaldab suures hulgas hallitusseene bakterit Aspergillius, mis on väga ohtlik seenhaigusetekitaja. Metallimürgitus toob kaasa väga piinarikka surma. Äärmiselt mürgisteks metallideks lindudele on vask, tsink ja plii. Kõige ohutum on roostevaba teras. Linnupuuri ja tarvikute valikul tuleb seda meeles pidada. Linnud ronivad mööda võresid, kasutades nokka ja selliselt neelavad toksilisi mikroosakesi, mis kahjustavad organeid. Majapidamises tuleb olla väga ettevaatlik lahtiselt olevate metallidega ja vältida linnu kokkupuudet nendega. Majapidamises kasutage veefiltreid, sest suur rauasisaldus joogivees võib samuti tugevalt kahjustada linnu tervist. Toiduainetest on äärmiselt toksiline avokaado, šokolaad, alkohol, kohv, puuviljade kivid ja seemned. Mürgituse sümptomiteks esineb loidus, oksendamine, värinad, puhevil olek, apaatsus, isutus ja krambid. Kui olete märganud, et lind on kokku puutunud mõne ohtliku ainega ja esineb kasvõi üks nendest sümptomitest, tuleb pöörduda viivitamatult erakorralisse esmaabisse, sest oodata ei tohi. Mürgid levivad kiire ainevahetuse tõttu edasi ja iga kaotatud minut on määrava tähtsusega. Esmaabina pannakse kliinikus tilguti, mille abil tehakse puhastus. Mürgid võivad halvata organeid, millega kaasneb ravikuur ja pikk hooldusperiood kodusel ravil. Kahjuks paljudel juhtudel linnud ei taastu ja surm saabub mõne kahjustatud elutähtsa organi seiskumise tagajärjel.

Emastel lindudel esineb üsna sageli muna väljutusraskused. See juhtub enamasti olukordades, kui linnu menüü ei sisalda vajalikke aineid; linnul on eelnevalt olnud lühikese perioodi jooksul mitu pesakonda, millega on kaasnenud suur ainepuudus; munal on kõhuõõnes ebasümmeetriline vorm või linnu organism on nõrkenud mõne muu terviseprobleemi tõttu. Muna kinnijäämine on väga tõsine probleem, sest kui muna läheb kõhuõõnes katki, siis linnul tekib veremürgitus, millega kaasneb kiire surm. Aidata sellises olukorras on juba hilja. Sellepärast ei tohi proovida oma vahenditega muna kuidagi kätte saada, sest nii võib muna katki teha. Muna kinnijäämise puhul on sümptomiteks kerge hingeldamine, puuri põhjas kükakil viibimine, lonkav kõnnak. Tavaliselt eelnevateks sümptomiteks on paaritumise rituaalid, toitmisele ja pesitsemisele suunatud tegevused. Väga oluline on teada, et linnuomanik ei tohi soodustada seda instinkti. See tähendab, et paitada tohib vaid pead ja igasugune kaisutamine, selja ja kõhu katsumine vallandab emastel lindudel paaritumise instinktid ning lind võib asuda munema ilma, et ta oleks viljastatud. Olukorras, kus te ei saa koheselt erakorralisse vastuvõttu saab kodus aidata, asetades lindu väga sooja ja niiskesse keskkonda, milleks sobib vannituba. Temperatuur peab olema üsna kõrge 30 kraadi juures ja õhk võimalikult niiske. Selleks tuleb panna kuum vesi jooksma, et õhk täituks sooja auruga. Kloaagi ava tuleb õrnalt määrida orgaanilise toiduks sobiva õliga ja võimalusel anda tilk õli noka vahele. Meeles tuleb pidada, et kasutada tohib vaid lindudele ohutut õli ja lind peab ise suutma tilga alla neelata. Suruda õlitilka suhu ei tohi, sest selliselt võib kaasneda lämbumisoht! Esmaabi kodustes tingimustes ei pruugi anda tulemust ja peate pöörduma pädeva loomaarsti vastuvõtule esimesel võimalusel. Kahjuks prognoos ei ole alati positiivne ja ka kliinikus võib juhtuda muna purunemine. Kõige parem viis aidata on ennetustegevus.

Hoidke oma linnud hea tervise juures ja jälgige, et tagatud oleks täisväärtuslik menüü  koos vajalike ainetega. Muna kinnijäämine on põhjustatud sageli kaltsiumipuudusest. Vitamiin D3-l on väga oluline roll kaltsiumi imendumisel. Kui papagoidel esineb selle vitamiini puudus, siis toiduainetest saadav kaltsium praktiliselt ei imendu organismi ja linnul tekib tugev kaltsiumivaegus, mis on tingitud D3 vitamiini puudusest. Tubastes tingimustes elavatel lindudel ei ole kokkupuudet otsese päikesevalgusega, mistõttu aastaringselt toatingimustes peetavatel lindudel esineb palju rohkem terviseprobleeme, mis on tingitud kaltsiumivaegusest. Kaltsium saab imenduda vaid vitamiini D3 koosmõjul, mis on vajalik luude, liigeste, sulgede ja immuunsüsteemi tervena hoidmiseks. See on oluline aspekt ka lindude pesitsusajal. Emaste lindude surm pesitsusajal muna kinnijäämise tagajärjel on suuresti tingitud vitamiini D3- ja kaltsiumivaegusest. D3 vitamiini hakkab organism tootma naha kokkupuutel päikesevalgusega. Kui otsest päikesevalgust ei ole võimalik aastaringselt võimaldada, tuleks kasutada lindudele mõeldud UV-valgustust. Läbi aknaklaasi otsest päikesevalguse toimet ei ole. Papagoid vajavad aastaringselt D3 vitamiini lisamist nende menüüsse. Vitamiini D3 leidub väga vähestes toiduainetes. Seda leidub kodukasvatatud kanamuna rebus ja kalaõlis. UV-valgustuse kasutamine koos kaltsiumipreparaadiga, mis sisaldab lisaks D3 vitamiini aitab ära hoida paljusid terviseprobleeme. Kaltsium on vajalik luude tugevdamiseks, pesitsevatele lindudele munakoore tootmiseks ja embrüo arenguks ning normaalseks tibude kasvuks, raku füsioloogiaks, lihaskokkutõmmete tõhusaks tööks nagu näiteks südametöö efektiivseks funktsioneerimiseks. Kaltsiumipuudus pesitsevatel emastel lindudel võib tekitada nõrga munakoore esinemist, mistõttu võib see kõhuõõnes mureneda ja kaasa tuua linnu ootamatu surma. Kaltsium ei ole ainult vajalik selleks, et organism saaks toota tugevat munakoort vaid see on samuti ülioluline tõhusaks lihastööks, mis võimaldaks linnul muna välja muneda. Jälgige, et linnud ei pesitseks liiga sageli ja munemise vahele jääks mõistlik vahe. Linnud kaotavad tohutult aineid pesitsusperioodil, sest istuvad enamus ajast pesakastis, kulutavad palju energiat poegade toitmisele ning muna arengule kulub väga suur osa linnu ainevarudest. Linnu organismile on olulise tähtsusega ka teised vitamiinid ja mineraalained.

Insult ja infarkt on tavaliselt seotud probleemidega veresoonkonnas. Mõlemit haigusseisundit on võimalik ennetada tervisliku menüü ja liikumisvõimalustega. Kaasasündinud insuldiriski ega infarkti ei saa omanik ennetada, kuid seda saavad suuresti ära hoida linnuaretajad. Siinkohal on oluline teada, et linnuaretajad, kes panevad linde pesitsema liiga tihti, ei taga vajalikke tingimusi lindude menüüs ja hoolduses, toodavad tõbiseid järglasi. Linnuareng algab embrüost ning kui pesitsev lind ei saa piisavalt aineid, tekivad tibuarengus hälbed, mis võivad viia teatud organite väärarenguteni. Insult on pahatihti surmaga lõppev äkksurm. Kergemas vormis insuldi avaldumine läheb üle, kuid insult on korduv haigusseisund. Kui insuldiseisund on esinenud, millega kaasneb tavaliselt ühe poole halvatus ja tõmblused, tuleb ette võtta visiit arsti juurde ja viia end kurssi teadmistega, milliseid muutuseid peate linnu hoolduses tegema, et haiget lindu aidata. Insuldi üleelanud lind vajab erihoolt kuni oma elu lõpuni. See tähendab suurte muudatuste tegemist puuri mugavaks muutmisel või lausa väljavahetamisel. Haigele linnule sobib puur, kus võred asetsevad ainult horisontaalselt. Puur peab olema varustatud mugavate õrte ja platvormidega, tagatud peab olema mugav ligipääs toidu- ja veenõudele ning linnu menüü peab muutuma ülimalt tervislikuks, kui see nii ei ole eelnevalt olnud. Lindudel esineb väga palju maksainsulti, mis on tingitud maksarasvumisest või mustust ja toksiine sisaldavatest seemnesegudest. Kaubanduses tehakse vigu seemnesegude säilitamisel ja sellest tingituna seemnesegud riknevad enne säilivustähtaja möödumist ja muutuvad kahjulikuks meie lemmikutele. Ebakvaliteetne segu on tolmune, lõhnast mitte värske, sisaldab ülekaalus tumedaid päevalilleseemneid, mille kestad ei ole puhtad, ja mis sisaldavad suurel hulgal toksiine. Koorega maapähkel ja hirsitõlvikud on samuti üheks hallituse toksiinide allikaks, millega kindlasti ei tohiks linnu menüüs liialdada. Maksaprobleemidele viitab kollasus väljaheites, silmnähtav ülekaalulisus, noka ja küünte liiga kiire ülekasvamine. Maksa puhastamiseks ja tervena hoidmiseks on soovitav lisada maarjaohaka orgaanilist pulbrit juurviljadele või putrudele, mida lind hea meelega sööb. Lisaks soojadel aastaaegadel pakkuge ohtralt puhtast keskkonnast korjatud võilille lehti ja õisi. Maks on isetervenev organ ning maarjaohakas ja võililled aitavad suuresti ära hoida maksaprobleeme.

Ennetada on lihtsam kui ravida, seda pidage alati meeles. Antud artikkel ei ole kindlasti täielik ja see täieneb informatsiooniga aja jooksul. Tänan kõiki lugejaid, kes selle artikli läbi lugesid! Olete teinud suure sammu teadmiste avardamiseks oma lemmiklinnu heaks. Loodan, et antud kirjutis valgustab linnuomanikke, kui oluline on õigeaegne esmaabi ja ennetustegevus. Hoolitsege oma suleliste tervise eest ja märgake õigeaegselt aidata.

Ilma autori loata on artikli kopeerimine ja reprodutseerimine keelatud!

Autor: Jana Oidermaa
17.10.2018.

Olen mitme erineva liigi papagoipidaja ja väikeettevõtte juht, kelle eesmärkidesse kuulub papagoi õige pidamise kultuuri edendamine Eestis ning kvaliteetsete papagoitoodete müük. Minu tööülesannete hulka kuulub tasuta papagoiomanike nõustamine ja vajaliku informatsiooni juurde suunamine. Papagoid on minu elu lahutamatu osa. Soovitan julgelt rääkida probleemidest ja küsida vajadusel nõu, sest olen siin selleks, et aidata kujundata õiget arusaama õigetest papagoipidamise tingimustest, et igal linnul, igas kodus oleks võimalikult hea ja mõistev keskkond - see on papagoide heaolu ja õnnetunde aluseks.

 

 
Papagoide tervis ja esmaabi